Detsembrikuises raportis vaatleb Tartu Ülikooli Aasia keskuse teadur Agnieszka Małgorzata Nitza-Makowska Venemaa ja Pakistani suhteid ning analüüsib Venemaa, Hiina ja Pakistani omavahelist dünaamikat.
Autor: Agnieszka Małgorzata Nitza-Makowska
Pealkiri: Russia–Pakistan Relations and the Russia–China–Pakistan Axis: From South Asia’s Fault Lines to Global Spillover
Raporti ingliskeelne terviktekst
Aruande autor analüüsib Venemaa suhet Pakistaniga ning viimase aja uut Venemaa, Hiina ja Pakistani suhtekolmnurka. Raportis järeldub, et Moskva suhted Pakistaniga on liikunud alates 2014. aastal Lääne isolatsiooni jäämisest tihedama pragmaatilise koostöö suunas. Seda nii energeetika, julgeoleku kui taristuarenduse valdkonnas. Näiteks Pakistani Streami gaasijuhtme projekt ja erihinnaga naftamüük. Kuigi Venemaa hoidub ametlikult Hiina–Pakistani majanduskoridoriga (CPEC) liitumast, osaleb ta siiski valikuliselt taristukoostöös, püüdes sellest kasu saada Indiaga suhteid pingestamata.
Pakistani nn „mitteühinemise 2.0“ lähenemine Venemaa sõjale Ukrainas ühendab neutraalsuse, sanktsioonidest hoidumise ja majandussuhete süvendamise Venemaaga. See peegeldab laiemat suundumust globaalses lõunas, kus eelistatakse strateegilist paindlikkust jäikadele liitudele. Kujunev Venemaa–Hiina–Pakistani telg on küll endiselt piiratud ulatusega, kuid seda kujundavad ühised mured Afganistani pärast, rahulolematus USA poliitikaga ning omavahel põimunud taristustrateegiad. Selle edasine tugevnemine võib süvendada piirkondlikku rivaalitsemist, vähendada USA mõju ning kaasa aidata killustunud ja mitmekeskse maailmakorra kujunemisele.
Euroopa ja NATO idatiiva riikide, sealhulgas Eesti jaoks muudavad need arengud keerukamaks püüdlused piirata Venemaa strateegilisi tegevusi. Venemaa kasvav kohalolek konfliktialtides piirkondades ning paindlikud partnerlused globaalse lõuna riikidega rõhutavad vajadust laiapõhjalisema julgeolekupildi järele, mis arvestaks Aasia-suunaliste arengute ja mitteühinemise suundumustega.