Hiina ja India välispoliitika ja kestlik areng uues geopoliitilises kontekstis

Ökoloogilised ja kliimaprobleemid on piiriülesed. See, kuidas riigid neid lahendavad, mõjutab nii nende naabruskonda kui ka kogu ümbritsevat maailma. Hiinal ja Indial on oma suuruse, rahvaarvu ja suure keskkonnajälje tõttu väga suur mõju kõigele ümbritsevale. Keskkonnategevuse tulemuslikkuse indeksi alusel koostatavas edetabelis paiknevad nad aga vastavalt 160. ja 180. kohal (180-st). Eesti ja kogu ülejäänud maailma välispoliitika kujundamisel toimib rahvusvaheline keskkonna- ja kliimarežiim tõhusalt ainult siis, kui Hiina ja India kohustuvad ühiselt oma osa andma. 

Tartu Ülikooli Aasia keskuse projekti „Hiina ja India välispoliitika ning kestlik areng uues geopoliitilises kontekstis“ eesmärk on saada ülevaade Hiina ja India geopoliitiliselt olukorrast ning analüüsida, kuidas käsitlevad need kaks riiki valitud kestlikkusküsimusi oma sise- ja välispoliitikas. Valdkondadeüleses uurimistöös keskendutakse rahvusvahelisele küljele, nt Hiina ja India suhetele EL-i ja Eestiga, ning riiklikule vaatele, sealhulgas valitsustele, vabaühendustele ja majandussektorile. 

Kooskõlas Hiina ja India saamisega üleilmseks suurvõimuks on nende positsioon maailma keskkonnakorralduses järsult muutunud alates 1992. aastast, mil Rio de Janeiros toimus ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverents. Tippkohtumise järel lõi Hiina tegevuskava, mille järgi saab temast arengumaade liider keskkonna- ja kliimaküsimustes. Peking on vastu õiguslikult siduvale heitkoguse vähendamise eesmärgile arengumaades ning nõuab, et arenenud tööstusriikidest annaks rahalist abi ja tehnoloogiaid, et toetada arengumaid võitluses kliimamuutustega. 2015. aasta Pariisi kokkuleppega ületati ametlikult arenenud riikide ja arengumaade vaheline lõhe seoses nende kohustustega kliimamuutuste leevendamisel. Kuid ka see jättis osalevatele riikidele suure paindlikkuse.  

Praegu on Hiina tunnustatud kui üks isehakanud juhtfiguure rahvusvahelises keskkonna- ja kliimarežiimis, jagades seda rolli USA ja EL-iga. Eelkõige püüab Peking näidata selle režiimi ja oma ökokontseptsioonide vahelist sünergiat kui ökoloogilist tsivilisatsiooni. Ka India on tegemas jõulisi samme, et vähendada nii süsinikuheidet, võtta kasutusse rohkem kestlikke energiaallikaid kui toetada ettevõtete panust keskkondliku jalajälje vähendamises. Välispoliitilisest vaatenurgast on sealjuures huvitav, et India on hoolimata võitlushimulistest suhtest Hiinaga sageli nõus Hiina rahvusvahelise keskkonna- ja kliimarežiimi põhimõtetega.   

On näha, et nii Hiina kui ka India on hakanud end välispoliitika kaudu näiliselt projitseerima kui vastutustundlike, kestlike suurriikide, arengumaade ning maailma isehakanud keskkonnaliidritena. See mõjutab nende riikide vastastikust dünaamikat, aga ka suhteid EL-i ja seega ka Eestiga. Kuidas täpsemalt, näitavad uuringu tulemused. 

Tartu Ülikooli Aasia keskus on 2016. aastal loodud konsortsium, mille eesmärk on toetada Eestis Aasia ja Lähis-Ida kultuuride ja poliitiliste suundumuste mõistmist ning Eesti majandusliku ja sotsiaalse arengu potentsiaali. Keskus vahendab teadmisi Lähis-Ida ja Aasia kohta, koondades eri valdkondade teadlasi ja eksperte ning osaledes rahvusvahelistes koostöövõrgustikes. 

Projekti elluviijad: Elo Süld (Aasia keskuse juhataja), Anastasia Sinitsyna (Aasia uuringute nooremteadur), Kikee Doma Bhutia (Aasia uuringute teadur), Agnieszka Nitza-Makowska (Aasia uuringute teadur) 

Rahastaja: Välisministeerium 

Kestus: 05.07.2023–05.07.2024