Skip to main content

Aasia keskuse Jaapani koordinaatoriks sai Ene Selart

Oktoobris liitus Tartu Ülikooli Aasia keskusega Ene Selart, kes asub koordineerima keskuse koostööd Jaapaniga.

Aasia keskuses Jaapaniga koostööd koordineerima asuv Ene Selart töötab Ühiskonnateaduste instituudis ajakirjanduse ajaloo nooremlektorina. Ta on varasemalt õppinud Jaapanis rahvusvahelisi suhteid ja jaapani keelt (Tsukuba ülikool, Tokyo Gakugei ülikool ja Tsuda ülikool) ning õpetab ülikoolis Jaapani ajaloo kursust.

„Olen uurinud Eesti ja Jaapani ajaloolisi suhteid ning soovin panustada nende edendamisse ka tänapäeval. Käesoleval aastal tähistame 100 aasta möödumist ametlike suhete algusest kahe riigi vahel ning see on ka Eestis ja Jaapanis kuulutatud vastastikkuse sõpruse aastaks.“ Selart lisab, et loodab Tartu ülikooli ja Jaapani ülikoolide ning teadusasutuste heale koostööle ka tulevikus. Möödunud aastal liitusid Aasia keskusega arendusjuht prof Tiit Tammaru ja analüütik Urmas Hõbepappel.

Et Enega paremini tuttavaks saada, küsisime ka temalt tema seose Aasia, täpsemalt Jaapaniga, ning tulevaste tööülesannete kohta.

1. Milline on sinu seos Jaapaniga?

Olen keskkoolist peale tundnud huvi Jaapani vastu. Millest see kõik alguse sai, ei oskagi täpselt öelda. Jaapaniga seob mind minu uurimistöö ja varasemad õpingud-elamine Jaapanis ning kindlasti eelkõige sõbrad ja kolleegid-japanoloogid üle kogu maailma.

2. Millega oled tegelenud oma teadustöös?

Mind on alati paelunud, kuidas said eestlased teadlikuks Jaapanist ehk millal, kuidas ja missugusena jõudis teadmine Jaapanist meie kirjasõnasse. Märgilise tähendusega on see, et Eesti ja Jaapani suhete alguseks on Harjumaal Hagudi mõisas sündinud baltisakslasest aadlik ja elupõliselt Vene tsaaririigi teenistuses olnud admiral Adam Johann von Krusenstern (1770-1846), kes 1804. aastal esimesel Venemaa ümbermaailmareisil Nagasaki sadamasse jõudis. On sümboolne, et selles esimeses kokkupuutepunktis ristuvad paljud toonasele Eesti-ala ühiskonnale iseloomulikud kihistused. Eesti rahvani jõudis Jaapan kooliõpikute ja ajakirjanduse vahendusel alles ligikaudu pool sajandit hiljem. Edasi vahendasid siinmail Jaapanit eesti meremehed ja Vene-Jaapani sõjas (1904-1905) osalenud eestlased, nende tekstide näol on tegemist unikaalse egodokumentide koguga, mida uurides saame aimu nii jaapanlastest kui ka eestlaste endi minapildist.

Teine valdkond on Eesti ja Jaapani diplomaatilised suhted kahe maailmasõja vahel, mis ei ole alati pilvitud olnud ning kannavad samuti oma aja pitserit. Ühelt poolt väikeriik, mis kauge Aasia maa suhtes ei tõtta iseseisvaid otsuseid tegema (milleks pole ka poliitilist huvi ja rahalist ressurssi) ning teiselt poolt Ida-Aasia keisririik, mis Euroopas toimuvasse suhtub ettevaatlikult ning tihtipeale äraootavale seisukohale jäädes. Samas tuleb rõhutada, et kõik riiklikud suhted seisavad alati üksikisikute õlgadel ning siinkohal tuleks kindlasti meenutada Alfred Ruthe’t (1889-?), kes tegutses Eesti aukonsulina Dairenis ning kes jäi endale kindlaks mitte tunnustades Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal, kui Eesti riiklik iseseisvus oli juba ammu lakanud olemast.

3. Millega tegeled veel Aasia keskuses ja miks need tegevused on olulised?

Liitusin väga hea ja toimeka meeskonnaga ning loodan, et üheskoos saame Aasia keskuses palju ära teha ülikooli ning erinevate Aasia riikidega suhete edendamiseks. Kõlab trafaretselt, aga kõige olulisem tegevus ongi koostöö ühiste eesmärkide nimel.

4. Kultuurisoovitus või fakt, mida kindlasti Jaapani kohta peaks tegema, teadma, kogema?

Jaapani tundmaõppimine võiks hakata peale jaapani keele õppimisega. Kui see aga võimalik ei ole ja praegu (2021. aasta sügisel) pole reaalne isegi mitte Jaapanisse reisimine, siis tasub tutvuda kõige sellega, mida on jaapani kultuuri kohta vahendatud eesti ja teiste keelte kaudu: näiteks tutvuda jaapani kirjandusega (eesti keeles on tänu meie usinatele tõlkijatele olemas rikkalik valik teoseid) ja pimedateks sügisõhtuteks sobib kõige paremini jaapani filmikunst. Siin on aga võimalusi nii palju ja maitsete erinevus nii suur, et otsuse tegemise jätaks igaühe enda hooleks.