Kas Lähis-Idas on ruumi demokraatiale?

Tihti küsitakse, kas demokraatlik riigivalitsemine on väljaspool läänemaailma võimalik ja kas see peaks olema väljaspool läänemaailma eelistatud valitsemisvorm võrreldes teiste süsteemidega. Siinkohal on hea näide Türgi, mida on peetud erinevatel aegadel piirkonna nii demokraatia majakaks kui ka autoritaarsuse musternäidiseks.

Üle 20 aasta võimul olnud Õigluse ja Arengu Partei (AKP) eesotsas Recep Tayyip Erdoğan´ga viis Türgi 2005. aastal EL liitumisläbirääkimiste laua taha, mis tõotas tuua paremat elu ja vabadusi erinevatele vähemustele. Siiski näitas aeg, et võimu järk-järgulisel koondumisel Erdoğani isiku kätte asendas demokraatlikud protsessid autoritaarse valitsemisega, mis on toonud kaasa protestilainete mahasurumisi, sõnavabaduse kitsendamist ning erinevate opositsiooniliste liikumiste keelustamist.

31. märtsil 2024 toimunud Türgi kohalikel valmistel võitis üle mitme aastakümne opositsiooniline Vabariiklik Rahvapartei (CHP) jättes võimuloleva islamistliku AKP napilt oma selja taha. Liberaalne CHP kordas oma 2019. aasta valimisvõitu suuremates linnades Izmiris, Ankaras ja Istanbulis, kuhu on koondunud riigi strateegiline poliitiline ja majanduslik potentsiaal. Lisaks laiendas opositsioon oma mõjupiirkonda pea kogu Lääne Türgile ning kasvatas pooldajaskonda ka idapool – eriti aasta tagasi maavärinas kannatada saanud piirkonnas.

Seekordsed kohalikud valimised näitasid selgesti, et Türgi poliitilisel maastikul on opositsioonilistel parteidel võimalik edu saavutada. Vaatamata küsimustele valimiste läbipaistvuse, aususe ja poliitilise surve teemadel võime tõdeda demokraatia võimalikkust ja võitu valimiste kontekstis. Seda tunnistas ka AKP liider ja Türgi president Erdoğan ise öeldes, et ta „austab rahva tahet“ ja „see ei ole lõpp, vaid pöördepunkt meie jaoks“.

Helen Haas, Aasia keskuse Lähis-Ida koordinaator

Lugu kuulub Aasia keskuse teadlikkuse tõstmise minuti sarja.