Tagasivaade Christer Ljungwalli loengule
21. märtsil pidas Christer Ljungwall (Peking University HSBC Business School) loengu Uue siiditee initsiatiivist ja Hiina huvidest Euroopas.
Ljungwalli sõnul esindab Uue siiditee initsiatiiv (tuntud ka kui OBOR või BRI) suurt muutust Hiina majandus- ja välispoliitikas ning puudutab kõiki, nii väikseid kui ka suuri riike. Oma loengus keskendus Ljungwall sellest initsiatiivist tulenevatele ohtudele, mis võivad tabada just väikeriike nagu Eesti.
Kaua aega oli Hiina eesmärk hoida välispoliitikas madalat profiili. Peking keskendus peamiselt siseriiklikele arengutele ning vaevu näitas üles huvi parandada oma rahvusvahelist positsiooni. 2013. aasta oktoobris toimus aga Hiina välispoliitikas murrang, mille tulemina on esile tõusnud Pekingi geopoliitilised huvid. Ljungwalli väitel on Peking aru saanud, et Hiina peab tugevdama oma positsiooni maailmaareenil, et ka tulevikus majanduslikult kasvada ja säilitada poliitiline stabiilsus. Uus Siiditee Initsiatiiv on osa sellest uuest välispoliitilisest suunast.
Uue Siiditeega kaasnevad mitmed võimalused aga ka mitmed ohud. Pekingi sõnum oma partneritele on, et uue siiditee investeeringud on kasulikud kõigile. Samas seisab see initsiatiiv siiski eelkõige Hiina huvide eest. Ljungwall toob näiteks, et 98% kõigist Uue Siiditee Initsiatiiviga seotud hangetest on läinud Hiina ettevõtetele. Osati on see nii, sest paljudel riikidel, kuhu Hiina investeerib, ei ole endal raha taristut arendada.
Teisalt on aga Pekingi huvides anda tööd just enda ettevõtetele ja töölistele, eriti arvestades Hiina majanduse aeglustumist. Et majanduskasv saaks jätkuda, peab Hiina ümberstruktureerima oma majanduse, lõpetama ületootmise või suunama osa sellest Uue Siiditee Initsiatiivi raames välismaale. Sellise majanduskoostöö raames aga allutatakse vaesemad riigid Hiina naabruses Pekingi mõjuvõimule.
Ljungwalli hinnangul on õpetlikke näiteid mitmeid. Sri Lanka valitsus võttis Uue Siiditee projektiga seoses laenu sadama ehitamiseks. Peagi selgus, et laenu intresse ei suudeta tasuda ning Sri Lanka riik oli sunnitud sadama 99 aastaks Hiina riigile välja liisima. Samuti selgus, et Sri Lanka ametnik, kes selle laenu heaks kiitis, maksti Pekingi rahaga kinni. Selliste näidete valguses on mitmed riigid hakanud kahtlema Pekingi motiivides. Üha enam paistab, et Pekingi peamine huvi on tugevdada Hiina geopoliitilist positsiooni. Ljungwall lisab, et kohaliku korruptsiooni ärakasutamine on oluline osa sellest strateegiast. Osaliselt seepärast on enamik Pekingi investeeringutest suunatud korrumpeerunud riikidesse.
Euroopa Liidu (EL) hoiak Uue Siiditee Initsiatiivi suhtes on ettevaatlik. Mitmed Euroopa poliitikud on otse välja öelnud, et Euroopa väikeriigid on saamas Hiina huvide kandjateks EL-i sees. Sellele ohule on viidanud näiteks Angela Merkel. Väikeriikidel on suurem oht sattuda majanduslikku sõltuvusse Hiina rahadest. Sestap on EL võtnud vastu mitmeid meetmeid, et Hiina investeeringuid piirkonnas ohjata. Vastu on võetud otsus, et Uue Siiditee Initsiatiivi ei toetada juhul kui ei ole tagatud nende investeeringutega seotud elementaarsed tööohutusnõuded, looduskaitsenõuded jne. Lungwall toob välja, et EL peab seisma ühtsena ja mitte laskma Hiinal oma investeerigutega Euroopat killustada. Nii võib loota, et Hiina raha jaguneb võrdsetel alustel ja investeeringud on kasulikud kõigile osapooltele. Otseselt Pekingi tegemistesse kolmandates riikides siiski ei sekkuta.
Eesti asub ühes Siiditee otsas ja võib lõigata suurt tulu Uue Siiditee Initsiatiivist. Seda võimalust ei tohi alahinnata. Uue Siiditeega kaasnevad uued turud ja Eesti saab edasi areneda vaid juhul kui pürgitakse uutele turgudele, arvab Ljungwall. Aga seejuures on oluline järgida häid standardeid: inimõigusi, tagada looduskeskkonna säilimine, avatud suhtlus ja läbipaistvus, järelvalve.
Uue Siiditee Initsiatiiv on pikaajaline projekt. See on osa Hiina majanduslikust ja poliitilisest süsteemist ja kirjutatud sisse Hiina põhiseadusesse. Selle initsiatiivi nimi ja eesmärgid võivad muutuda, aga mitte lakata. Meie eesmärk peaks olema see, et Hiina on hästi integreeritud maailma majandussüsteemi ja et meie majanduslikud suhted oleksid vastastikku kasulikud. Kaubandustüli Pekingiga ei aita kedagi. Head suhted aga tagaksid selle, et Pekingi liidrid ei eiraks rahvusvahelist õigust ja võtaks ette poliitilisi samme, mis rikuvad teiste riikide huve ja õigusi.
Ljungwall lõpetas oma loengu väitega, et Eestil ja paljudel teistel väikeriikidel Euroopas pole vähimatki aimu, mis Hiinas toimub. Eesti ei saa ainult EL-ile loota, vaid peab tegema oma otsuseid, kas ja kuidas Hiina huvi Eesti vastu ära kasutada ning kas võtta vastu investeeringuid ja mis tingimustel.
Loengu korraldasid Tartu Ülikooli Aasia keskus ja Johan Skytte poliitikauuringute instituut.
Loengu kokkuvõtte on koostanud Urmas Hõbepappel