"Tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute" uus programmijuht on dr. Eva Liias

Aprillis vahetus magistritõppekava "Tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringud" programmijuht. Algatust vedanud ja I lennuga alustanud Urmas Hõbepappel andis juhikepi üle Eva Liiasele, kes on juba mõnda aega töötanud Aasia keskuse Jaapani koordinaatorina. Põneva taustaga japano- ja sinoloog vastas, kuidas ta Aasiaga seotud teemade juurde jõudis ja mis on tema plaanid õppekavaga.

1. Milline on sinu seos Aasiaga?

Jaapani huvi süvenes läbi lillede – tegelesin lapsest peale lilleseadega ning hakkasin mingi hetk uurima ikebana kohta. Hiinaga on mul ka juba pikalt tihedad suhted. Kunagi ammu käis mu isa Hiinas ja tõi kaasa söögipulgad. Kui üks tuttav külla tuli ja neid pulki nägi, siis ütles ta enesekindlalt „sinna on kirjutatud „head isu“, ja keegi mulle vastu vaielda ka ei saa!“. Aga ma tahtsin vaielda, sest tundsin, et seal ei saa kirjas olla lihtsalt „head isu“. See tekitas minus mingi sädeme ja ma tahtsin selle inimese ütluse ümber keerata, sest teadsin kuskil sisemuses, et see pole õige. Aga ei osanud sel hetkel veel ise lugeda.

Läksin Tübingeni Ülikooli japanoloogiat ja sinoloogiat õppima. See polnud just kerge, aga sain Tübingenis ometi intensiivselt ja põhjalikult tegeleda sellega, mis mind südamest huvitas – pühenduda nii Hiina kui ka Jaapani keele õppimisele ning tegeleda süvitsi mõlema riigi kultuuri, ajaloo ja ühiskonnaga. Tübingenist sain võimaluse minna aastaks Sophia Ülikooli Tokyos. Pärast magistri lõpetamist Saksamaal viisid teed mind edasi Hiinasse. Sain põneva ülesande Qingdao Tehnikaülikoolis ja jäin sinna kolmeks aastaks. Töö kõrvalt täiendasin keeleoskusi ja reisisin võimalikult palju. Qingdaos tuli mõte astuda doktorantuuri – kandideerisin Berliini, sealt edasi Tokyo Ülikooli. Ja lõpetasin siis Berliinis doktori. Nüüd olen tagasi kodumaal.

2. Millega oled tegelenud oma teadustöös?

Doktoritöö kirjutasin Ida-Aasia kõrgharidusest, täpsemalt Jaapani ülikoolide rahvusvahelistumisest ning sellega seonduvatest haridusreformidest. Tübingenis tegelesin põhiliselt Jaapani ja Hiina lingvistika ning tõlkimise erinevate aspektidega; naiste teemaga Jaapani ühiskonnas; korealased ja võõramaalased Jaapanis; Hiina vana ja uuema ajalooga, (kaasaegse) Hiina ühiskonnaga. Aga teemasid oli veelgi.

3. Millega tegeled veel Aasia keskuses ja miks need tegevused on olulised?

Alustasin eelmisel aastal Aasia keskuses Jaapani koordinaatorina. Toetan Jaapani suuna arendamist Tartus – otsin raha, inimesi ja ideid. Organiseerisime eelmisel aastal Jaapani-teemalist doktorikooli kutsudes kokku erinevaid uurijaid, tegeleme ka suvekooli korraldamisega ja loome suhteid teadlastega Aasias, et luua ühiseid projekte. Miks see on oluline? Arvan, et tänapäeva maailmas on vajalik mitte ainult vaadata Aasia suunal, vaid ka reaalselt suhelda, leida koostööpartnereid, arendada nendega koostööd, neid mõista ja vastastikku õppida. Ühised teadusprojektid on suurepärane viis tuua esile kaasaegse maailma väljakutseid, võrrelda lahendusi erinevates riikides.

4. Mida ootad oma tööst programmijuhina? Mis on antud õppekaval hästi ja mida tahaksid edasi arendada?

Usun, et õpin ise tohutult palju: nii inimesi tundma, ülikooli bürokraatiat kui ka sisuliselt Aasia ja Lähis-Ida kohta. Mulle meeldib õppekava interdistsiplinaarsus. Samuti on õppekava nii regiooniliselt kui ka sisu poolest väga kaasajale orienteeritud ning eriti põnev on uurida ka Aasia ja Lähis-Ida vahelisi suhteid. Eripiirkondadest ja -taustaga üliõpilased täiendavad vastastikku üksteise teadmisi ja jagavad kogemusi. Arvan, et on oluline näha suuremat pilti ja mitte piirduda isoleeritult vaid ühe ainsa maa, kultuuri ja keele õppimisega. Ning CAMES õppekava annab just sellise võimaluse vaadata ka üle taldriku ääre.

Ma tahaksin tuua sisse rohkem Jaapani ja ka Korea teemat, sest Hiina on tugevalt esindatud. Samuti pean ma väga vajalikuks keeleõpet ning selle tagamist. Soovin väga näha, et tulevikus on paljudel Aasia ja Lähis-Ida keeltel ka kesktaseme ja erialakeele kursused. Keel ei ole mitte ainult kommunikatsioonivahend; korralik keeleoskus on oluline tööriist mõistmaks teisi kultuure ja tegema teadustööd üliõpilase poolt valitud valdkonnas. Ilma sae või kirveta on ikka raske puud langetada.

5. Kultuurisoovitus või fakt, mida kindlasti Aasia kohta peaks tegema, teadma, kogema?

Aasia on suur ja lai ning igasugune üldine soovitus muutuks tohutult pinnapealseks. Minu esimene soovitus on määratleda ära, mis on Aasia, millest räägime. Teine asi, mis meenub, on seotud Hiinaga. Töötasin Hiinas kolm aastat ja kogesin nii kohalikku töökollektiivi kui ka argielu. Kolmanda aasta keskel tabasin end äkitselt mõttelt: „Nii, nüüd ma saan aru siinsest mõtteviisist ja elust; enam üllatusi tulla ei saa“. Aga Hiina üllatas mind! Ja üllatab mind siiamaani! Ja see on põnev. Seega ei tasu arvata, et kõik on selge ja teada, sest õppida ja kogeda on palju.