Aprillist vahetus magistriõppekava "Tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute" programmijuht. Varasemalt õppekava eestvedanud Urmas Hõbepappel andis õppekava juhtimise üle Eva Liiasele. Urmas ise asus täitma õppeainete lugemise kõrvalt Aasia keskuse analüütiku rolli. Urmas avas järgmistes vastustes lähemalt, milline on tema seos Aasiaga ja mida tähendab analüütiku roll.
1. Milline on sinu seos Aasiaga?
Ma olen elanud Hiinas viis aastat ja väisanud seda riiki lugematul korral, nii üliõpilase, reisijuhi kui teadlasena. Aasia kultuuride ja ühiskondade vastu tekkis mul huvi ülikooli algusaastatel, mil ma keskendusin eelkõige budismi ja teiste Aasia suurte religioonide tundmaõppimisele. Sellest kasvas välja huvi Tiibeti rahva ja kultuuri vastu, mis omakorda viis Hiina teemade juurde. Viimasel ajal külastan ma Hiinat (,aga ka teisi Aasia) riike reisijuhina mitu korda aastas.
2. Millega oled tegelenud oma teadustöös?
Oma bakalaureusetöö tegelesin budismi ajalooga (töö teema oli budismi jõudmise võimalikkus Vahemere kultuuriruumi eelkristlikel sajanditel). Edaspidi jätkasin ühiskondlikel teemadel. Oma esimeses magistritöö kirjutasin usuvabaduse mõistest Hiina traditsioonis ja teise magistritöö Lundi ülikoolis vabaduse mõistest Hiina poliitilises filosoofias aastatel 1980-2008. Hetkel kirjutan oma doktoritööd ajaloonarratiividest Hiina Rahvabariigis ja õpetan Tartu Ülikoolis teoreetilisi ainekursusi glokaliseerumisest ning Aasia ja Lähis-Ida tsivilisatsioonidest.
3. Millega tegeled veel Aasia keskuses ja miks need tegevused on olulised?
Minu roll on nõustada Aasia keskust ja Tartu Ülikooli ning seeläbi eesti ühiskonda Aasia ja eelkõige Hiinaga seotud küsimustes. Minu ülesanne on tagada, et me oleksime nii ülikooli kui riigina valmis reageerima Aasiast lähtuvatele võimalustele ja ohtudele, olgu need siis seotud poliitika, majanduse või mõne muu eluvaldkonnaga.
4. Kultuurisoovitus või fakt, mida kindlasti Aasia kohta peaks tegema, teadma, kogema?
Iga inimene võiks korra elus Aasiat väisata, ükskõik millist riiki. Ja seda tehes ei tohiks väisata ainult suurlinnu, mis on ka loomulikult väärt külastamist, vaid sõitma äärelinnadesse, agulitesse ja küladesse. Ainult nii on võimalik näha, kuidas sealsed inimesed “päriselt" elavad ja kuidas meie nendele sarnaneme ja neist erineme.