Teadlikkuse tõstmise minut - kas kõik moslemid on ühesugused?

Üks islamofoobiale omane arusaam on, et kõik moslemid on ühesugused ehk islamit nähakse ühe moniliitse üksusena. Aga kas see ikka on nii? Küsimuse üle arutleb Aasia Keskuse juhataja ja usuteaduskonna islamistika lektor Elo Süld.

Maailma ajalugu näitab, et religioonide mitmekesisus ning erinevad suunad religioonide sees ei ole teoloogiliste arutelude tulem, vaid eri poliitikate tagajärg. Seejuures tuleb tähele panna, et teoloogia on vaid alibiks, millega seletada asjade sellist kulgu, mille tulemuseks on ühe asemel mitu arusaama, või soov liikuda religioossele peavoolule vastupidises suunas.  

Teiseks olulisemaks islami sisemise pluralismi allikaks on sunniitliku islami neli õiguskoolkonda, mille ajalugu ulatub 7. sajandisse. Need on: hanafiidid, rajanud Abu Hanifa (697–767); malikiidid, rajanud Malik ibn Anas (708/715–795); šafi’iidid, rajanud Muhammad ibn Idris aš-Šafi’i (767–820), ja viimaks hanbaliidid, rajanud Ahmad ibn Hanbal (780–855). Koolkonnad on pidanud mitmeid debatte selle üle, milline islami kogukond on püha ja kes esindab kõige autentsemat islami õpetust. 

Kolmandaks on oluline mõista, et suur osa islami kogukonnast ehk umma’st ei ole hierarhiline. Praeguseni ei ole sunniitidest moslemi kogukonnas kristliku kirikuga sarnast vaimulikkonda, kes esindab usulistes küsimustes tunnustatud autoriteeti. Seevastu šiiitluses on kõrgem autoriteet just vaimulikkonnal, imaamil ja tänases Iraanis eriti ajatolladel, kes on kõigi otsuste – nii poliitiliste kui usuliste – viimaseks autoriteediks. 

Islami sisemise mitmekesisuse arutelus on oluline roll moslemite omavahelistes suhetes ja suhtumises teiste religioonide esindajatesse. Sunniitide enamusega riikides on sunniidid ja šiiidid tihti omavahel konfliktis. Šiiitlikes kogukondades aga suhtutakse islami vähemustesse avatumalt. Näitena võib tuua Liibanoni, mille põhiseaduses on nimetatud, et riigi president peab olema marioniitlik kristlane, peaminister peab olema sunni moslem, parlamendi spiiker šiia moslem ning peaministeri asetäitja ja spiikri asetäitja õigeusukiriku esindaja. 

Arvestades erinevaid sunniitide koolkondi, šiiitide autoriteeditruudust, alalist konflikti erinevate islami suundade vahel, või vastupidi, ka avatust ja dialoogi erinevate kogukondade vahel tuleb tõdeda, et ei ole n-ö „seda islamit“ ja “ühesuguseid moslemeid” vaid juba ajaloos on eksisteerinud mitmeid arusaamu islamist ja ka tänasel hetkel elavad igalpool maailma väga erinevate vaadete moslemid.